Kuna siga oli emisebordellist vaevu eluga pääsenud, püüdis ta endale veelgi hoolikamalt uut varjupaika leida. Rännuteel jäid ette tiivulised majad, mille otstarbest ta esialgu midagi arvata ei osanud. Alles sisse astudes sai rõngassaba aru, et tiibadega maja teeb jahu. Siga otsustas veskitööle kaasa aidata ning ronis ühele kohalikule eidekesele kukile, et teda veidi unest virgutada. "Juurde, juurde! Kiiremini, muti!" kiunus siga nagu siga aia vahel, kuni ta vanainimese kurnamise pärast veskist välja kihutati.
Pettunud siga luusis natuke aega ümber veski ja ootas, kuni ergutamist mittevajav vanamoor, jahukott seljas, kadakate vahele vaarus. Kui mutti enam ei paistnud, lipsas siga uuesti veskikotta. Nüüd oli veskile saabunud üks imekaunis saarepiiga. Ka mees ja kass olid viimasega ühes tulnud, aga nemad ei läinud seale üldsegi korda. Sigudik puges piiga õlale ja hakkas rääkima mesijuttu maitsvatest searümpadest ja süldijalgadest. Saarepiiga osutus aga rõngassaba meelest veidi rumalaks, kuna hakkas õlgu judistades kisama ja käskis Tönul nilbele seale tuupi teha. Mõistmatu Tönu sai ka siis lõpuks sea kavatsusist aru ja vihastas koledasti.
Vapper Tönu võttis seal kõrvadest kinni ja tassis õue. Siga kiunus, veskiline mõtles: kuidas pruudiülelööjat karistada? Viimaks sidus Tönu põrsapoja veskitiiva külge salakavalatest mõtetest tuulduma. Siga kiunus koledasti kuradirattal üles-alla käiates. Alla ei ole teda lastud tänaseni. Paar päeva ilma sigadusteta.
